26

Lapsed,
Onu Taavo saab varsti, 2 nädala pärast, aasta vanemaks. Jah, see on tõsi. Ka minuga juhtub nii. Raske on seda uskuda, aga see on tõsi. Ma tean mida te kõik mõtlete. Et, see ei ole võimalik. Ma näen tõesti noorem välja kui ma tegelikult olen. Eks ma olen selle nimel kõvasti vaeva ka näinud. Kõike need naha hooldused ja kreemid ja massaazid ja vannid. Olen endaga kõvasti vaeva näinud, et välja näha 21. Nagu mu sõber selle peale ütleb. Ma näen hea välja, aga ma ei näita seda välja. Minuga on täpselt samamoodi.
See aasta tuleb minu sünnipäev teistmoodi. See aasta ma ei pea sünnipäeva. Seda ei ole vist mitte kunagi juhtunud. Alati iga aasta olen ma sõbrad külla kutsunud ja oma ema tehtud maailma parimat sööki pakkunud. Isa on iga aasta hoolitsenud selle eest, et koera nokust kusi ei lõppeks ja mina hoolitsen selle eest, et kõik ennast hästi ja mugavalt ja lõbusalt tunneks. On olnud kordi, kus kõik on ennast hästi tundnud. Nimesid ei hakka nimetama( Sven, Madis, Siim, Mikko) ja on olnud aegu kus ei ole kõik nii hea olnud. Jälle nimesid nimetamata( Sven, Mikko, Taavo).
Kokkuvõttes on olnud toredad 25 aastat seljataga. Hea uudis on see, et veerandsada aastat on ära elatud ja tegelikult ei kahetse eriti midagi. Halb uudis on see, et poolsajandit on vaja veel siin vireleda ja kahetseda oma tegusi ja tegemata jäänud asju.
Ja tervis hakkab ka üles juba ütlema. Liigesed valutavad ja näost olen ka juba vanemaks jäänud. Kahju. Kahju. Viimasel ajal ei ole eriti enam söögiisu ka. Joosta ei jõua, hüpata ei jõua. Maitseid enam ei tunne.

Aga kui kõik need head asjad seljataha jätta, siis peaks ju ilus elu veel ees ootama. Või mis teie arvate?
Igatahes sõbrad. Teadke siis, et see aasta ma teid endale külla ei oota. Kõnesid ja smse ootan, aga süüa ja juua ma teile ei paku. Koer suri ka ära ja kusi on otsas;)
Midagi pole teha. Need ajad on möödas.