Saatus

Tere noored lugejad!
Kas teie usute saatusesse?
Teate, mina vist usun. Ma usun, et kuskil on keegi, kes teab mis juhtuma hakkab. Iga asi siin maailmas juhtub mingil põhjusel ja on millekski hea. Iga situatsioon on järgnevale elule hea. Teie usute seda?
Miks ma seda arvan? Minu elu on näidanud, et mul on õigus. Iga asi mu elus on juhtunud just õigel ajal ja täpselt siis kui see peab juhtuma. Isegi siis, kui ma arvan, et see peaks juhtuma nüüd ja praegu, pole see miskipärast siis juhtunud. Ma olen pingutanud ja tahtnud seda, ikka on miski puudu jäänud selhetkel. Mis ei tähenda, et ma seda saavutanud ei ole. Olen ikka. Ainult natukene hiljem. Siis kui ma selleks tegelikult ka valmis olen. Ma tean kes seda ei usu. Rando ei usu. Me oleme selteemal kunagi vestelnud. Tema on realist vist. Tema ütleb, et kõik on inimese enda kätes. Ja las ta usubki seda. Peaasi et ta ise rahul on. Iga inimene võib uskuda mida aga soovib. Peaasi et teistele peale seda ajama ei hakka. Aga ma tahaks enda väite ikkagi ära rääkida. Peale ma ei suru seda ju kellelegi. Lihtsalt räägin miks mina nii arvan.
Esiteks minu seiklused Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Ma alustasin seda 2003. Oleks pidanud 2006 lõpetama. Ma ei saanud sellega hakkama. Pidin pooleli jätma. Kõik arvasid, et ma ei saagi sellega hakkama. Ainuke kes seda teadis, olin ma ise. Sellel vaheaastal sai mulle selgeks, et see on minu jaoks. Selles olen ma hea ja mulle meeldib see ala. Ei jäänudki muud üle kui oodata oma aega ja tagasi minna. Sinna kus pooleli jäi. See oli mu elu parim otsus siiamaani... Lõpuks ma selle kooli ikkagi ära lõpetasin. Ja ikkagi pool aastat hiljem kui tegelt pidin. Nüüd tagant järele juhtus see täpselt siis kui see juhtuma pidi. Oleks ma pool aastat ennem lõpetanud, ei oleks ma seal kus ma hetkel olen. Ma mõtlen oma töökohta. Parimat töökohta mis mul üldse olla saab. Täpselt see mis mulle meeldib ja sobib ideaalselt. Kõik juhtus täpselt siis kui ta pidi juhtuma ja läks kõik hästi. Minu jaoks.
Teiseks. Ma mõtlen seda mootorratta lubade tegemist. Oleks ma nad teinud ära siis, kui ma sellega pihta hakkasin...ma arvan, et ma ei oleks enam elus. Ausalt ka! Ma olin siis hulluke. Ei mõelnud reaalselt. Nüüd ma kardan motikaga sõita. Kardan sõita kiirelt, aga ma naudin seda täiel rinnal. Mu isa ikka ütleb, et see kes kardab sõita, see on hea juht. Minuga on nüüd nii. Ma kardan ja see näitabki, et ma olen nüüd valmis need load lõpuks ära tegema....kunagi.:)
Üks asi on mulle veel määratud. Ma tean. Seda ma pole veel saanud. Ootan kannatlikult. Ta tuleb, ma tean. Nii peab olema lihtsalt.
Nii et Äll! Kõik juhtub õigel ajal. Nagu sinulgi;)
Ma arvan et sa oled minuga nüüd juba nõus. eksole.

Ma lähen tuttu, sest nii peab olema. Nii peab minema.
See on meie saatus.
See Miski mis meid elus hoiab. Peale lootuse.
Aga sellest juba mõni teine kord.
Head ööd!