Surm

Kas teie mõtlete surmale tihti? Kuidas te surete? Kunas te surete? Kas sel hetkel on keegi koos teiega?
Mina vahel ikka mõtlen. Surm on mulle alati meeldinud. Kui üldse saab nii öelda. Surm on vabadus. Vabadus kõigest halvast ja ja piinavast. Samas ka vabadus kõigest heast ja meeldivast. Oleneb muidugi kuna surra. Kas peale piinarikast haigust või siis mingi õnnetuse läbi, kus enne seda ei olnud tegelt elul ka viga.
Ma mõtlen surmale peaaegu igal õhtul. Ma ei tea miks. See lihtsalt tuleb minu juurde. See mõte. Üks põhjus on muidugi see, et ma olen ette kujutanud ühte viisi kuidas ma suren. Ja see on just seotud sellega, et ma olen voodis. Just hakkan magama jääma. Selline unesegane. Olen veel nagu adekvaatne, kuulen hääli, aga samas ka uni hakkab peale tulema. Teate ju küll seda tunnet. Kohe-kohe vajute unne. Ja siis ma täpselt ei teagi kuidas edasi on. Ma tean, et tuleb üks inimene...Minu voodi juurde. Ma ei tea kas ma teda näen. Kas ma avan silmi või mitte. Aga ma tean seda, et ta lööb mind. Lööb sellise tugeva suure kirvega rindu. Nagu vanal ajal oli timukatel..selline suur kirves on tal. Suur, lai ja väga terav. Ja ta lööb mind sellega otse rindu. Suur ilus haav on mul rinnus. Ma ei tea täpselt kas ta loob ristipidi mu kehaga või siis otse. Sellele vist ei ole vahet ka. Ja siis ma suren. Verd on palju. Ta on löönud nii kõvasti, et ta on mu selgroo ka puruks löönud. Nii et ma ei tunne oma jalgu ka üldse enam ja liigutada ka ei saa. Ma mõtlen, et mul vist valus ei ole. Ma arvan, et ma olen hästi rahulik ka. Ma ju teadsin ette et nii läheb ja see oli paratamatus..või siis saatus:). See kõik juhtub nii kiiresti, et ma ei suuda ehmatada isegi. Sellisel hetkel tahaks ma üksi olla. Ma mõtlen, et olen mina ja siis see timukas. Oma lähedasi ma ei tahaks enda kõrvale. Nad hakkaks nutma ja siis oleks minul ka kurb siit minna. Üksi, rahulikult. Paneks vaikselt silmad kinni ja läheks. Igavesse unne...
Nii et peaaegu igal õhtul ma mõtlen sellele. Kui muidugi palju mõelda, siis tuleb hirm ka peale ja hakkan kuulatama. Kas keegi kuskil liigutab või siis tuleb minu tuppa keegi? Vahel on suht jube:)
Teine selline surmaga seostuv situatsioon on mul alati siis, kui ma kuskil kõrgel tornis olen.Või siis kuskil kõrgel maja otsas. Siis tekib alati tahtmine mul alla hüpata. Ma tahaks tunda seda vabadust mis tekib siis kui sa oled lihtsalt õhus. Langed alla maa poole. Minus tekib selline rahu, kui ma seda ette kujutan. Mis siis et ma arvatavasti surma saan. See isegi ei heiduta mind.
Nii et kui me Tigutorni otsas olime suvel, siis ma nagu võitlesin endaga... Surun alla seda tahtmist teada saada, kas on ikka selline mõnus vabaduse tunne ja rahu hinges,kui alla hüppan. Kõige raskem sellega võidelda oli muidugi siis kui ma elasin ühikas. Elasin kaks aastat 9.korrusel. Raske oli:). Iga kord kui rõdule läksin tuli see tunne. Õnneks see tunne ei olnud veel nii tugev, et ma oleks tahtnud seda järele proovida. Aga kartus tuleb ikkagi sisse. Et äkki keerab kunagi nii hullult ära, et ma hüppangi.
Igatahes. Surm mulle meeldib. Paljud saavad oma vaevast ja muredest lahti. Kurb on neil kes elama peavad. Need inimesed on isekad ja egoistid. Neil ei ole kurb selle inimese pärast kes ära suri. Neil on kurb, et mis neist nüüd edasi saab. Nemad tunnevad igatsust ja kurbust. Tegelt peaks ju õnnelik olema inimese üle keda enam ei ole. Tal on nüüd lõpuks hea olla. Ei ole tal valusid, muresid ega midagi. Saab rahulikult pikutada. Muidugi mulla all on suht jube. Ja raske. Sügavas augus olles surub ju muld tugevalt rinnale. Ja kui see rind on just ühe sügava haava saanud kirvega...Aga hea et siis enam valu ei tunne. Keha on küll rikutud ja minu plaan ilusalt surra on luhta läinud aga mõnus on ikkagi ma arvan.
Nii lapsed,
Teie ärge surmale mõelge. Mõelge ikka elule ja elamisele. Surm tuleb ise. Elu peate teie juhtima. Nii et teadke. Kui keegi teist sureb, siis mina olen üks kes selleüle rõõmu tunneb. Mitte paha pärast, vaid sellepärast et ma armastan teid:) Ja mul on hea meel, et sul on nüüd hea olla.

Selle jutu kokkuvõtteks.
Ma ei taha veel surra. Nii et ärge kartke minu pärast:) ei hüppa ma kuskitl alla ega midagi.
Elada mulle meeldib ja ma plaanin ikka 92.aastaseks elada. Kõik mu vanaemad ja vanaisad on kaua elanud. Ei jää minulgi muud üle kui nii kaua elada.
Tsau!

Kaugele siit!

Ilmad on juba mõnusaks läinud ju? Ma mõtlen seda, et ilgelt palju on juba valget aega. Täna märkasin. Läksin kell 16 töölt ära ja ikka oli väljas valge. Ülimõnus! Ei jõua enam ära oodata millal ilmad soojaks lähevad ja suvi tuleb.
Mõtlesin siin, et ma pean Siimuga rääkima. Ma tahan kunagi ikka Uus-Meremaal ära käia. Kurat, Siim käib seal nagu naabri pool suhkrut laenamas.Ei pane jopetki selga ja toasussides läheb. Nüüd jälle läks kalale. Tõesti, mõnel mehel on Õhne peale kalale minek ka keerulisem kui Siimul Uus- Meremaale minek. Ja mis kõige hullem, Siim käib seal odavamalt ka vist ära! Maailmas on ikka niipalju ebavõrdsust:) Elu-unistus mul on sinna minna. Õnneks on mul selline sõber kes mind sinna kunagi viib ka. Eksole Siim!? Aga kalastamist ma vihkan. Siis pean mina midagi muud välja mõtlema, senikaua kui Siim seal oja ääres kala püüab. Ma võin siis kaljunuki peal ronida...mmm...kuradi mõnus oleks. Soe päike ja mõnus selline kerge tuuleiil tuleb... Kui palav hakkab, siis võtan kotist külma õlu. Viskan teki peale pikali ja mõtlen..Kurat, elul ei ole ikka viga midagi. Siis tuleb Siim. Ta on mõnusalt suure kala kinni püüdnud. Siis me paneme ta tulele ja sööme. Kala mulle meeldib süüa, püüda ei meeldi. Ja kurat, teate, see kala on ikka maailma parima maitsega üldse. Sai just parasjagu soola. Sidrunit ei hakanud panema, sest sidrun rikub ära. Ainult naturaalset meresoola. Ülimõnus..Kergelt selline natukene ülesoolatud. Jah, just täpselt nii palju, et see ei ole halb vaid seda saab neutraliseerida mõnusa külma õllega. Nüüd viskame mõneks hetkeks pikali. Mõtleme, kurat, elul ei ole ikka tõesti midagi viga. Siis on aeg väikseks matkaks. Seal eemal(meie oleme lagendiku peal) on mägine maastik. Sinna on plaan minna. Selline kerge 10 kilomeetrine rännak. Lagendikupeal on üliroheline hein. Kuskil poolemeetri kõrgune. Selline nagu filmis. Kui tuul tuleb siis mõnusalt lehekõrred kõiguvad ja nad tunduvad ülipehmed olevat ja mina nende keskel palja ülakehaga, sest nii mõnus soe on olla... Hakkame siis minema. Koti pakkisime ära. Ainult vajaliku võtsime kaasa. Teised asjad jätsime lagendikule. Sinna võib vabalt jätta. Keegi ei võta neid ära. Selline mõnus koht on see Uus-Meremaa! Kotti panime siis riideid natukene. Mine tea, äkki läheb natukene külmaks. Vett ja nuga. Süüa ka natukene. Kuigi eriti ei taha, sest kalast on ikka veel kõht täis eksole. Jõuame siis lagendiku äärde. Tõmbame hetkeks hinge, võtame lonksu vett ja hakkame ronima. See küngas ei ole eriti kõrge, tippu on kuskil kaks kilomeetri kõndida, mis muidugi ei tähenda, et see kahekilomeetri kõrgusel merepinnas on. Ei ole. Lagendiku ja mäetipu vahe on kuskil...ma ütleks 500 meetrit. Võibolla natukene vähem. Kivisi on palju. Nende peal sammal. Mõnus pehme sammal. Suhteliselt kiiresti jõuame tippu. Just selleks ajaks nagu plaanitud on. Pool tundi enne seda kui päike loojuma hakkab. Ja see vaade on jumalik. Igale poole on miljoni-vaade! Sätin oma kaamera statiivi peale ja hakkan klõpsutama! Ise jumala ekstaasis.See vaade on tõesti ilusaim mis ma näinud olen. Pärast näitan teile ka neid pilte;) Ja sis päike loojub... Eestis ei tundu see päike nii kollane ja nii suur olevat. Aga Uus-Meremaal on! Mina pildistan seda. Siis teeme kiirelt endast ka paar pilti, et pärast hea vaadata ikka oleks. Päike kadus. Meie istume veel natukene. Võtame paar lonksu vett ja paar ampsu seda kala. Mis on külmastpeast veel parem kui soojana.
Elu on ikka ilus! Siis hakkame alla minema uuesti. Ise mõtlen, et õigesti tegime, et riideid kaasa võtsime. Niipea kui päike loojus, läks kohe tunduvalt külmemaks. Tõmban oma uhiuue pusa selga. Mille just enne loodusesse minemist ostsin. Ühest kohalikust Uus-Meremaa poest. Odavalt sain. Poemüüjaga saime ka enam-vähem sõpradeks. Seal on ikka hästi sõbralikud inimesed. Pakuvad kohe kohta kus ööbida. Kõike mida ainult vaja. Lõpuks jõuame oma laagrisse. Ja nagu ma arvasin on kõik meie asjad ikka seal samas kus me nad jätsime. Sellega meie reis siis lõppeb. Läheme tagasi külasse. Seal ootab meid perenaine oma tehtud pirukatega ja mingi ülihea supi on ta ka valmis teinud. Sööme selle ära ja siis tuleb mõnus uni. Teate mis, sellele perenaisele on päris ilus tütar ka. Sai just eelmine nädal 21. Ja ma arvan et ma meeldin talle. Peale sööki võitlen unega..et mitte magama minna, kutsun ta välja rõdule juttu ajama. Ta nimi on Susanna! Tal on pruunid lokkis juuksed. Mis nii ilusasti lehvivad tuule käes. Mõnusad paksud juuksed. Silmad on tal pruunid. Huuled mõnusalt punased ja paksud. Aga mitte väga paksud. Täpselt sellised...täiuslikud! Keha on tal ka kõige ilusam mis ma üldse kunagi näinud olen. Kõik on ideaalne. Ja mina meeldin talle! See on nagu muinasjutus. Me räägime päris pikalt. Uni on mul kohe läinud, kui rõdule jõuame. Jutustame seal poole ööni. Me oleme ühe teki all. See on selline väga romantiline võiks öelda. Mitte midagi siivutut me ei tee. Sest me oleme arad. Lõpuks ma suudlen teda hellalt tema huultele (mis on täiesti täiuslikud!), soovin talle head ööd ja lähen magama. Homme on jälle ideaalne päev tulemas.Mis kõige parem. Neid päevi on veel jäänud 10. Sest täpselt nii kaua me plaanime Siimuga seal olla. 14 päeva. Mõnus eksole.!
Nii, nüüd ma lähen tõesti magama. Olen oma Tartu korteris. Külm on tegelikult,sest väljas on tuuline ja nagu te juba eelnevalt teate,siis mu aknad on ilupärast. Mitte sellepärast, et tuult hoida.
Aga mul oli mõnus mõneks hetkeks oma fantaasi lendu lasta ja ära minna siit:) Teinekordki. Ja ükskord ma tahaks teile päriselt ka rääkida, kui mõnus mul seal oli. Seniks aga...head ööd!