Kaugele siit!

Ilmad on juba mõnusaks läinud ju? Ma mõtlen seda, et ilgelt palju on juba valget aega. Täna märkasin. Läksin kell 16 töölt ära ja ikka oli väljas valge. Ülimõnus! Ei jõua enam ära oodata millal ilmad soojaks lähevad ja suvi tuleb.
Mõtlesin siin, et ma pean Siimuga rääkima. Ma tahan kunagi ikka Uus-Meremaal ära käia. Kurat, Siim käib seal nagu naabri pool suhkrut laenamas.Ei pane jopetki selga ja toasussides läheb. Nüüd jälle läks kalale. Tõesti, mõnel mehel on Õhne peale kalale minek ka keerulisem kui Siimul Uus- Meremaale minek. Ja mis kõige hullem, Siim käib seal odavamalt ka vist ära! Maailmas on ikka niipalju ebavõrdsust:) Elu-unistus mul on sinna minna. Õnneks on mul selline sõber kes mind sinna kunagi viib ka. Eksole Siim!? Aga kalastamist ma vihkan. Siis pean mina midagi muud välja mõtlema, senikaua kui Siim seal oja ääres kala püüab. Ma võin siis kaljunuki peal ronida...mmm...kuradi mõnus oleks. Soe päike ja mõnus selline kerge tuuleiil tuleb... Kui palav hakkab, siis võtan kotist külma õlu. Viskan teki peale pikali ja mõtlen..Kurat, elul ei ole ikka viga midagi. Siis tuleb Siim. Ta on mõnusalt suure kala kinni püüdnud. Siis me paneme ta tulele ja sööme. Kala mulle meeldib süüa, püüda ei meeldi. Ja kurat, teate, see kala on ikka maailma parima maitsega üldse. Sai just parasjagu soola. Sidrunit ei hakanud panema, sest sidrun rikub ära. Ainult naturaalset meresoola. Ülimõnus..Kergelt selline natukene ülesoolatud. Jah, just täpselt nii palju, et see ei ole halb vaid seda saab neutraliseerida mõnusa külma õllega. Nüüd viskame mõneks hetkeks pikali. Mõtleme, kurat, elul ei ole ikka tõesti midagi viga. Siis on aeg väikseks matkaks. Seal eemal(meie oleme lagendiku peal) on mägine maastik. Sinna on plaan minna. Selline kerge 10 kilomeetrine rännak. Lagendikupeal on üliroheline hein. Kuskil poolemeetri kõrgune. Selline nagu filmis. Kui tuul tuleb siis mõnusalt lehekõrred kõiguvad ja nad tunduvad ülipehmed olevat ja mina nende keskel palja ülakehaga, sest nii mõnus soe on olla... Hakkame siis minema. Koti pakkisime ära. Ainult vajaliku võtsime kaasa. Teised asjad jätsime lagendikule. Sinna võib vabalt jätta. Keegi ei võta neid ära. Selline mõnus koht on see Uus-Meremaa! Kotti panime siis riideid natukene. Mine tea, äkki läheb natukene külmaks. Vett ja nuga. Süüa ka natukene. Kuigi eriti ei taha, sest kalast on ikka veel kõht täis eksole. Jõuame siis lagendiku äärde. Tõmbame hetkeks hinge, võtame lonksu vett ja hakkame ronima. See küngas ei ole eriti kõrge, tippu on kuskil kaks kilomeetri kõndida, mis muidugi ei tähenda, et see kahekilomeetri kõrgusel merepinnas on. Ei ole. Lagendiku ja mäetipu vahe on kuskil...ma ütleks 500 meetrit. Võibolla natukene vähem. Kivisi on palju. Nende peal sammal. Mõnus pehme sammal. Suhteliselt kiiresti jõuame tippu. Just selleks ajaks nagu plaanitud on. Pool tundi enne seda kui päike loojuma hakkab. Ja see vaade on jumalik. Igale poole on miljoni-vaade! Sätin oma kaamera statiivi peale ja hakkan klõpsutama! Ise jumala ekstaasis.See vaade on tõesti ilusaim mis ma näinud olen. Pärast näitan teile ka neid pilte;) Ja sis päike loojub... Eestis ei tundu see päike nii kollane ja nii suur olevat. Aga Uus-Meremaal on! Mina pildistan seda. Siis teeme kiirelt endast ka paar pilti, et pärast hea vaadata ikka oleks. Päike kadus. Meie istume veel natukene. Võtame paar lonksu vett ja paar ampsu seda kala. Mis on külmastpeast veel parem kui soojana.
Elu on ikka ilus! Siis hakkame alla minema uuesti. Ise mõtlen, et õigesti tegime, et riideid kaasa võtsime. Niipea kui päike loojus, läks kohe tunduvalt külmemaks. Tõmban oma uhiuue pusa selga. Mille just enne loodusesse minemist ostsin. Ühest kohalikust Uus-Meremaa poest. Odavalt sain. Poemüüjaga saime ka enam-vähem sõpradeks. Seal on ikka hästi sõbralikud inimesed. Pakuvad kohe kohta kus ööbida. Kõike mida ainult vaja. Lõpuks jõuame oma laagrisse. Ja nagu ma arvasin on kõik meie asjad ikka seal samas kus me nad jätsime. Sellega meie reis siis lõppeb. Läheme tagasi külasse. Seal ootab meid perenaine oma tehtud pirukatega ja mingi ülihea supi on ta ka valmis teinud. Sööme selle ära ja siis tuleb mõnus uni. Teate mis, sellele perenaisele on päris ilus tütar ka. Sai just eelmine nädal 21. Ja ma arvan et ma meeldin talle. Peale sööki võitlen unega..et mitte magama minna, kutsun ta välja rõdule juttu ajama. Ta nimi on Susanna! Tal on pruunid lokkis juuksed. Mis nii ilusasti lehvivad tuule käes. Mõnusad paksud juuksed. Silmad on tal pruunid. Huuled mõnusalt punased ja paksud. Aga mitte väga paksud. Täpselt sellised...täiuslikud! Keha on tal ka kõige ilusam mis ma üldse kunagi näinud olen. Kõik on ideaalne. Ja mina meeldin talle! See on nagu muinasjutus. Me räägime päris pikalt. Uni on mul kohe läinud, kui rõdule jõuame. Jutustame seal poole ööni. Me oleme ühe teki all. See on selline väga romantiline võiks öelda. Mitte midagi siivutut me ei tee. Sest me oleme arad. Lõpuks ma suudlen teda hellalt tema huultele (mis on täiesti täiuslikud!), soovin talle head ööd ja lähen magama. Homme on jälle ideaalne päev tulemas.Mis kõige parem. Neid päevi on veel jäänud 10. Sest täpselt nii kaua me plaanime Siimuga seal olla. 14 päeva. Mõnus eksole.!
Nii, nüüd ma lähen tõesti magama. Olen oma Tartu korteris. Külm on tegelikult,sest väljas on tuuline ja nagu te juba eelnevalt teate,siis mu aknad on ilupärast. Mitte sellepärast, et tuult hoida.
Aga mul oli mõnus mõneks hetkeks oma fantaasi lendu lasta ja ära minna siit:) Teinekordki. Ja ükskord ma tahaks teile päriselt ka rääkida, kui mõnus mul seal oli. Seniks aga...head ööd!