Surm

Kas teie mõtlete surmale tihti? Kuidas te surete? Kunas te surete? Kas sel hetkel on keegi koos teiega?
Mina vahel ikka mõtlen. Surm on mulle alati meeldinud. Kui üldse saab nii öelda. Surm on vabadus. Vabadus kõigest halvast ja ja piinavast. Samas ka vabadus kõigest heast ja meeldivast. Oleneb muidugi kuna surra. Kas peale piinarikast haigust või siis mingi õnnetuse läbi, kus enne seda ei olnud tegelt elul ka viga.
Ma mõtlen surmale peaaegu igal õhtul. Ma ei tea miks. See lihtsalt tuleb minu juurde. See mõte. Üks põhjus on muidugi see, et ma olen ette kujutanud ühte viisi kuidas ma suren. Ja see on just seotud sellega, et ma olen voodis. Just hakkan magama jääma. Selline unesegane. Olen veel nagu adekvaatne, kuulen hääli, aga samas ka uni hakkab peale tulema. Teate ju küll seda tunnet. Kohe-kohe vajute unne. Ja siis ma täpselt ei teagi kuidas edasi on. Ma tean, et tuleb üks inimene...Minu voodi juurde. Ma ei tea kas ma teda näen. Kas ma avan silmi või mitte. Aga ma tean seda, et ta lööb mind. Lööb sellise tugeva suure kirvega rindu. Nagu vanal ajal oli timukatel..selline suur kirves on tal. Suur, lai ja väga terav. Ja ta lööb mind sellega otse rindu. Suur ilus haav on mul rinnus. Ma ei tea täpselt kas ta loob ristipidi mu kehaga või siis otse. Sellele vist ei ole vahet ka. Ja siis ma suren. Verd on palju. Ta on löönud nii kõvasti, et ta on mu selgroo ka puruks löönud. Nii et ma ei tunne oma jalgu ka üldse enam ja liigutada ka ei saa. Ma mõtlen, et mul vist valus ei ole. Ma arvan, et ma olen hästi rahulik ka. Ma ju teadsin ette et nii läheb ja see oli paratamatus..või siis saatus:). See kõik juhtub nii kiiresti, et ma ei suuda ehmatada isegi. Sellisel hetkel tahaks ma üksi olla. Ma mõtlen, et olen mina ja siis see timukas. Oma lähedasi ma ei tahaks enda kõrvale. Nad hakkaks nutma ja siis oleks minul ka kurb siit minna. Üksi, rahulikult. Paneks vaikselt silmad kinni ja läheks. Igavesse unne...
Nii et peaaegu igal õhtul ma mõtlen sellele. Kui muidugi palju mõelda, siis tuleb hirm ka peale ja hakkan kuulatama. Kas keegi kuskil liigutab või siis tuleb minu tuppa keegi? Vahel on suht jube:)
Teine selline surmaga seostuv situatsioon on mul alati siis, kui ma kuskil kõrgel tornis olen.Või siis kuskil kõrgel maja otsas. Siis tekib alati tahtmine mul alla hüpata. Ma tahaks tunda seda vabadust mis tekib siis kui sa oled lihtsalt õhus. Langed alla maa poole. Minus tekib selline rahu, kui ma seda ette kujutan. Mis siis et ma arvatavasti surma saan. See isegi ei heiduta mind.
Nii et kui me Tigutorni otsas olime suvel, siis ma nagu võitlesin endaga... Surun alla seda tahtmist teada saada, kas on ikka selline mõnus vabaduse tunne ja rahu hinges,kui alla hüppan. Kõige raskem sellega võidelda oli muidugi siis kui ma elasin ühikas. Elasin kaks aastat 9.korrusel. Raske oli:). Iga kord kui rõdule läksin tuli see tunne. Õnneks see tunne ei olnud veel nii tugev, et ma oleks tahtnud seda järele proovida. Aga kartus tuleb ikkagi sisse. Et äkki keerab kunagi nii hullult ära, et ma hüppangi.
Igatahes. Surm mulle meeldib. Paljud saavad oma vaevast ja muredest lahti. Kurb on neil kes elama peavad. Need inimesed on isekad ja egoistid. Neil ei ole kurb selle inimese pärast kes ära suri. Neil on kurb, et mis neist nüüd edasi saab. Nemad tunnevad igatsust ja kurbust. Tegelt peaks ju õnnelik olema inimese üle keda enam ei ole. Tal on nüüd lõpuks hea olla. Ei ole tal valusid, muresid ega midagi. Saab rahulikult pikutada. Muidugi mulla all on suht jube. Ja raske. Sügavas augus olles surub ju muld tugevalt rinnale. Ja kui see rind on just ühe sügava haava saanud kirvega...Aga hea et siis enam valu ei tunne. Keha on küll rikutud ja minu plaan ilusalt surra on luhta läinud aga mõnus on ikkagi ma arvan.
Nii lapsed,
Teie ärge surmale mõelge. Mõelge ikka elule ja elamisele. Surm tuleb ise. Elu peate teie juhtima. Nii et teadke. Kui keegi teist sureb, siis mina olen üks kes selleüle rõõmu tunneb. Mitte paha pärast, vaid sellepärast et ma armastan teid:) Ja mul on hea meel, et sul on nüüd hea olla.

Selle jutu kokkuvõtteks.
Ma ei taha veel surra. Nii et ärge kartke minu pärast:) ei hüppa ma kuskitl alla ega midagi.
Elada mulle meeldib ja ma plaanin ikka 92.aastaseks elada. Kõik mu vanaemad ja vanaisad on kaua elanud. Ei jää minulgi muud üle kui nii kaua elada.
Tsau!