Kontroll-lugu

Noonih. Rell kindlasti rõõmustab:)
Kirjutan jälle. Tegelt, ma olen mõelnud...mõned kuud..sellepärast ei ole kirjutanud ka.
Kui alguses siia üldse kirjutama hakkasin, panin paika, et enda elust ma eriti ei kirjuta. Mõtlen just seda,et iga päev kirjutan siia,et käisin Tartus üle jalakäijate silla ja siis sealt otse 100 meetrit ja siis keerasin ümber ja nägin kolme inimest silla peale ja siis kõndisin koju...sellelaadset juttu. Sellepärast ei tule siia ka eriti tihti midagi.

Aga ma vist äkki peaks? Kirjutama tihedamini. Rääkima peaaegu igapäev, mis ma täna tegin ja mis ma mõtlesin ja kus ma käisin?
Äkki siis ei oleks enam huvitav see jutt?
Aga teil oleks rohkem lugeda.

Pean mõtlema, keegi võiks ikka öelda, kuidas ma peaks siia kirjutama. Rell, mu kõige suurim fänn, kes kaks korda kuus vähemalt küsib, kas ma blogisse enam ei kirjutagi:)...ütle sina, mis ma teen?

Igatahes, ma panen siia esimese sellise "katsetus-loo". Et mis juttu ma siis hakkan ajama, kui ma peaaegu iga päev siia kirjutaks.

Viimane suur asi mis minuga juhtus. Ma olen nüüd motikamees:)
Kurat, see võttis aega 4 aastat, täpsemalt kolm ja pool aastat, et minust saaks motikamees. Ja ma lahendasin selle pooleteise nädalaga ära:). Jälle ma sain tõestust, et asjad tulevad ise minu juurde siis kui on õige aeg ja kui ma selleks valmis olen. Kui ma oleks 2006. aastal need load ära teinud, siis ma oleks kindlasti praeguseks surnud olnud. Siis ei olnud mul mõistust ja ma ei osanud karta. Nüüd ma kardan motikaga sõita, aga samas ma naudin seda. Teistmoodi kui siis, 4 aastat tagasi.
Ja ma sain need tehtud!!
Vahepeale ei usu ise ka...Eile sai täpselt nädal, sellest, kui ARKis sõidueksami ära tegin.
Mõnus tunne!
See tunne, et võtad lihtsalt motika(kui oleks), istud selga, paned kiivri pähe ja lihtsalt sõidad minema. Sest sul on load:) Mõnus. Täna ka, kui tööjuurest välja astusin. Päike paistis ja kohe esimene mõte oli, et oleks tsikkel siis ma võiks kohe sõitma minna:) ja nägu tõmbub iseenesest naerule.
On väheseid asju mu elus, mille üle ma tõeliselt uhke olen. See, et load lõpuks ära tegin , on üks asi.
Nüüd oleks vaja veel motikat ja varustust, ja siis põrutaks Paunverre, või kuhu-iganes süda ihkab!
Naljakas on see, et mis mind nagu selleks sundis või siis tagant utsitas. Mingi hetk oli selleks mu vend, kes hakkas ka eelmine aasta lube tegema. Sel hetkel tekkis selline võitlusmoment, et kurat, ma pean ikka enne teda ära tegema. Aga nagu minagi, nii ka mu vend, ei tee asju ühe hooga lõpuni. Temal on ka load veel tegemata. Siis kukkus mul ka motivatsioon alla, kui nägin, et temal ka ei edene asjad. No ja see kevad tulid asjad ise minu juurde:) Ja lubadus õigele inimesele, et teen load ära, pani asjad ka liikuma. Nüüd, nädal hiljem,kui minul on load käes,arvake mis mu vend teeb? Hakkas kohe hullult teooriaeksamiks õppima ja käis ajas autokoolis oma paberid korda. Eks ta on nagu mina. Vaja ainult motivatsiooni. Ma ise muidugi ei usu, et ta need load see suvi tehtud saab:) aga eks ole näha.
Igatahes, load käes ja esimesed sõidud tehtud.
Nüüd hakkasin raha kõrvale panema, et varustust osta.

Olgu, aitab küll sellest jamast siin. Kontroll-lugu sai valmis.
Kõik kes lõppu jõuavad, palun kirjutage midagi kommentaariks, siis ma näen, mitu inimest üldse viitsivad seda jama lõpuni lugeda, siis saan tagasisidet, kas on mõtet seda juttu siin edasi ajada või kirjutan siis, kui mingi tõsisem mõte pähe tuleb:)