Nonih, 30.detsember. Tagumine aeg teha aasta kokkuvõte.
Aasta algus siis. Tõotas tulla tore ja huvitav aasta. Esimese tagasilöögi sain kohe 5. jaanuaril. Kooli lõpueksamilt kukkusin läbi! Siis mõtlesin küll tõsiselt, et nüüd olen omadega põhjas. Tolhetkel oli kõik halvasti ja no nii põhjas kui veel olla sai. Teate mis selle juures tegelikult hea on. Kui sa saad ise aru, et nüüd on põhi käes ja enam alla poole minna ei ole võimalik. See ongi..see teadmine. Peale seda saab ainult positiivselt mõelda. Peale seda kiiret kukkumist tuleb pikk ja raske ronimine sinna ülespoole, kus on valgem, soojem ja mõnusam olla. See oleks nagu kuhugi suurde auku kukkumine. Maandumine on raske ja valus. Seal all on pime, külm, kole ja hirmus. Maandumisest toibumine võtab mõne hetke. Siis on kaks valikut, kas jääd sinna augupõhja ja liigud seal pimedas ja kõledas põhjas või kasutada seda peenikest köit mis seal ripub ja sind sellest august välja peaks aitama. Eks enamus inimesi, mina nende hulgas, lähevad hooga selle köie juurde ja hakkavad üles poole sikutama ennnast. Vaadake, see ei ole nii lihtne ja ei käi nii kiiresti. Selleks et köiest ennast üles sikutada on vaja tehnikat, jõudu ja kogemusi. Igalühel neid ei ole. Muidugi on selliseid kellel on need olemas, aga need on sellised inimesed, kes sinna auku kukkuvad mitu korda aastas ja neil on siis juba kogemused ja tehnika olemas, kuidas üles saada. Mõnel muidugi on sellejaoks inimesed, kes teda üles tõmbavad. Neil on raha lihtsalt:)
Niisiis...mina olin seal augus siis. Kusjuures nagu ma vist juba ütlesin, olin ma rahul sellega kus ma tolhetkel olin. Ma ise arvan, et see oli mu sügavaim auk kuhu ma kukkuda üldse sain. Loodan, et enam nii sügavaid auke ei tule. See on kindel, et neid tuleb. Loodame, et siis väiksed lohukesed aind. Sellised, kus olles sa saad aru, et oled natukene madalamal kui teised inimesed, aga üle augu ääre on ikkagi teisi näha. Nii, ma olin augus. Ma arvan, et mul ei tulnud mõtet, et ma tahaks sealt välja ronida. Ei olnud jah. Olin lihtsalt seal ja rahul. Peamine on see, et ma ei roninud sealt välja. Ma sain sealt august välja, ma tunnen et olen väljas ja teel sinna mäetipu poole. Ma olen graafikus kohe kindlasti, võibolla isegi natukene ees. See kuidas ma välja sealt sain, see on tähtis. Ma kasvasin sealt välja. Ma mõtlesin ennast välja. Äkki ma ei olnudki augus, äkki ma mõtlesin endale augu ümber. Tegelikult ei olnud ma kukkunudki. Ma lihtsalt mõtlesin, et nüüd oli see kukkumine. Sekunditega"ehitasin" endale selle augu ümber. Aga vaadake, ma olin tark, jätsin sinna endale selle köie ka. See köis tähendab lootust. Et ikka oleks lootust ja seda motivatsiooni edasi minna. Väike valgus tunneli lõpus.Ma arvan, et tegelikult on kõigil see köis, see valgus kuskil olemas. Esimesed hooga lihtsalt ei näe seda. Või siis ei taha näha. Sellisel juhul peate minu juurde tulema. Kui vaja siis annan ise teile selle köie pihku, või jooksen taskulambiga tunneli lõppu ja näitan teie poole valgust. Küll me saame hakkama eksole:)
Niiet te mõelge, kui tundub, et nüüd olete põhjas...kas ikka olete? Äkki on tõesti nii nagu mina siin rääkisin. Inimese mõtetel on tugev jõud. Seda on mõned targad mehed enne mind ka öelnud:)
Lugesin oma jutu nüüd korraks läbi. Lõpp siin hakkab suht selliseks psühho-jamaks juba muutuma ju:)
Lõpetan siinkohal selle ära. Tahan siis seda öelda, et aasta lõpp on maru hea. Suvel oli juba maru hea, kui ma selle kooliga lõpuks hakkama sain. Teate, see oli parim tunne mu elus. Ma kusjuures ei uskunud seda enne kui diplomi kätte sain ja seal aulas tagasi oma kohale istusin:) Siis korraga sain aru, et nüüd on see tõesti tehtud. Diplom isegi käes, see peab olema päriselt! Peale seda on kõik aina paremaks läinud. 2009 oli ikkagi hea aasta! Teate mis selle juures veel parem on. 2010 tuleb veel parem:) Ma tean seda.
Ok, selle aasta viimane sissekanne oli see...arvatavasti.
Teile kõigile, minu paadunud fännidele:),
HEAD VANA-AASTA LÕPPU!
Ma nüüd naudin viimaseid tunde seda aastat. Nautige teie ka!
Tsao!
Wednesday, December 30, 2009
Monday, December 28, 2009
Eelmise aasta viga
Nii, ma pidin teile siis kirjutama ühe huvitava loo seoses kirikuga.
See oli eelmine aasta. Jõulude ajal. Kõik täiskasvanud inimesed käivad kirikus. Isegi minu sõbrad, tuttavad ja perekond käib, kõik käivad. Ma tõesti ei tea mis mul tolhetkel mõttes oli või mida ma endale tõestada tahtsin. Äkki tõesti mõtlesin, et ma olen nüüd täiskasvanud ja valmis kirikusse minema nagu iga teine korralik inimene. Jõulu tunne oli ka vist päris selline korralik sees eksole.
Okei, läksime siis kirikusse. Mõtlesin,et kannatan ära. Võtsin kirikus siis seisukoha. Kõige taha lõppu ja nurka. No et saaks rahulikult olla ja kui ei taha, siis saab ka välja minna. Esimesed 5 minutit oli päris okei, ei olnud veel külm ja mõnda tuttavat ka nägin, kellele tere ütlesin. Aga siis hakkas kõik see kiiresti muutuma. Kohe, kui see kuradima pastor või mis iganes selle tölli nimi on, rääkima hakkas, sain ma aru, et olin teinud väga suure vea! Kusjuures ma läksin endast tegelikult päris välja. Kõige hullem oli see, et ainult hullemaks läks. Tolhetkel ma seda veel ei teadnud. Okei, püüdsin rahuneda ja mitte kuulata mida see töllmokk seal räägib. Võinoh, see ei olnud rääkimine, see oli mingi jutu venitamine... Teate mis asja veel hullemaks ajas? Minu kõrvale sattus seisma üks mees. Kui ta tönava peal vastu kõnniks, vaataks, et normaalne keskealine mees. Aga ei! Pärast tuli välja, et ta oli mingi külalis-kogudusest vms. Ja ta seisis minu juures. Miks minul peab hullult minema! No oleks ta siis seisnud niisama. Kui see töllu oli oma jutu ära rääkinud ja palus kõigil inimestel laulma hakata, siis läksin ma veel rohkem närvi. See külaliskogudusest tulnud mees pistis oma raamatut minu nina alla, arvates et ma tahan ka laulda, aga sõnu ei tea. Ma siis hoidsin ikka suud kinni vihast. Siis ta arvas, et ma ei tea kus järg on ja ajas näpuga järge ja ise siis lauldes kõvasti ja vahepeal ka minule otsa vaadates. Ma ikka ei laulnud. Naabrinaine seisis mul selja taga ja ainult naeris! Mul tuli siis endal ka mõte, et astun sammu tagasi...aga seal oli nii kitsas, et ma ei saanud temast eemalduda. Kui see töllu seal puki otsas uuesti rääkima hakkas, siis see külaliskoguduse kutt läks õnneks ette seisma. Et ikka kuuleks mida meie "Tegija " räägib ja otseloomulikult ta lindistas seda juttu. Pärast hea kodus oma lastele ja naisele lasta ja analüüsida, kui hästi poiss ikka jutlust pidas. Selleks ajaks olin ma endast väga välja viidud. Uksed avanesid, ma olin pääsenud. Värske õhk oli parim mis juhutuda sai tolhetkel.
Tollest hetkest peale ma teadsin, et ma ei lähe sinna kunagi tagasi, vähemalt vabatahtlikult mitte. Vot see oligi minu aasta suurim viga mis ma eelmine aasta tegin.
Õnneks selaastal ma enam täiskasvanud olla ei tahtnud ja jõin ennast niisama 24.detsembril purju ja nagu ma juba ütlesin, olin palju rõõmsam.
See oli eelmine aasta. Jõulude ajal. Kõik täiskasvanud inimesed käivad kirikus. Isegi minu sõbrad, tuttavad ja perekond käib, kõik käivad. Ma tõesti ei tea mis mul tolhetkel mõttes oli või mida ma endale tõestada tahtsin. Äkki tõesti mõtlesin, et ma olen nüüd täiskasvanud ja valmis kirikusse minema nagu iga teine korralik inimene. Jõulu tunne oli ka vist päris selline korralik sees eksole.
Okei, läksime siis kirikusse. Mõtlesin,et kannatan ära. Võtsin kirikus siis seisukoha. Kõige taha lõppu ja nurka. No et saaks rahulikult olla ja kui ei taha, siis saab ka välja minna. Esimesed 5 minutit oli päris okei, ei olnud veel külm ja mõnda tuttavat ka nägin, kellele tere ütlesin. Aga siis hakkas kõik see kiiresti muutuma. Kohe, kui see kuradima pastor või mis iganes selle tölli nimi on, rääkima hakkas, sain ma aru, et olin teinud väga suure vea! Kusjuures ma läksin endast tegelikult päris välja. Kõige hullem oli see, et ainult hullemaks läks. Tolhetkel ma seda veel ei teadnud. Okei, püüdsin rahuneda ja mitte kuulata mida see töllmokk seal räägib. Võinoh, see ei olnud rääkimine, see oli mingi jutu venitamine... Teate mis asja veel hullemaks ajas? Minu kõrvale sattus seisma üks mees. Kui ta tönava peal vastu kõnniks, vaataks, et normaalne keskealine mees. Aga ei! Pärast tuli välja, et ta oli mingi külalis-kogudusest vms. Ja ta seisis minu juures. Miks minul peab hullult minema! No oleks ta siis seisnud niisama. Kui see töllu oli oma jutu ära rääkinud ja palus kõigil inimestel laulma hakata, siis läksin ma veel rohkem närvi. See külaliskogudusest tulnud mees pistis oma raamatut minu nina alla, arvates et ma tahan ka laulda, aga sõnu ei tea. Ma siis hoidsin ikka suud kinni vihast. Siis ta arvas, et ma ei tea kus järg on ja ajas näpuga järge ja ise siis lauldes kõvasti ja vahepeal ka minule otsa vaadates. Ma ikka ei laulnud. Naabrinaine seisis mul selja taga ja ainult naeris! Mul tuli siis endal ka mõte, et astun sammu tagasi...aga seal oli nii kitsas, et ma ei saanud temast eemalduda. Kui see töllu seal puki otsas uuesti rääkima hakkas, siis see külaliskoguduse kutt läks õnneks ette seisma. Et ikka kuuleks mida meie "Tegija " räägib ja otseloomulikult ta lindistas seda juttu. Pärast hea kodus oma lastele ja naisele lasta ja analüüsida, kui hästi poiss ikka jutlust pidas. Selleks ajaks olin ma endast väga välja viidud. Uksed avanesid, ma olin pääsenud. Värske õhk oli parim mis juhutuda sai tolhetkel.
Tollest hetkest peale ma teadsin, et ma ei lähe sinna kunagi tagasi, vähemalt vabatahtlikult mitte. Vot see oligi minu aasta suurim viga mis ma eelmine aasta tegin.
Õnneks selaastal ma enam täiskasvanud olla ei tahtnud ja jõin ennast niisama 24.detsembril purju ja nagu ma juba ütlesin, olin palju rõõmsam.
Sunday, December 27, 2009
Jõulud läbi
Nii, täna on 27.detsember.
Olen jõudnud Tartusse tagasi. Jõulud said läbi. Teate, need jõulud olid mu parimad... No tegelt ma mõtlen 24. detsembrit ainult... Hommikul äratas Kadri kõne, mis kohe andis teada, et tulevad toredad jõulud, eksole Kadri? Peale seda, kui olime lauataga hommikust söönud läksime Taagepera vanaema juurde. Sinna jõudes oli vanaemal tuju halb ja onul ka suht nadi tuju. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga välja mõtlesin kuidas vanaemal tuju heaks teha( ja endal ka muidugi). Ütlesin siis vanaemale, et teeme nii, et võtame selle Jägermeistri kapsit välja ja paneme paar surakat, et äkki hakkab parem. Ja kui me olime mõlemad kaks pitsi ära pannud, läks Mammi nii rõõmsaks ja saimegi juttu aetud. Ja eks see jõulunaps ole....mul hakkas ka ilgelt pähe need kaks laksu... Tädi Riina oli muidugi see, kes pidi "jõulurõõmu" ära rikkuma... Pidurdas mind natukene...aga selle eest olen ma natukene tänulik, sest põhjus miks me vanaema juurde läksime, oli see, et pidime talle uue antenni katusele panema. No ja mina siis oma kahe pitsi jägermaistriga olin ainuke kes sinna redeli otsa läks sellisel külmal jõulu laupäeval. Kusjuures, ma ise ka natukene kartsin, kui seal redeli otsas seisin ja püüdsin külmade näppudega seda antenni sinna kinnitada. Kõige rohkem vist kartis tegelikult Endel, sest ta pakkus ennast sinna redeli otsa minemiseks:) Aga noh, saime selle antenni sinna ikkagi õnnelikult üles.
Ja siis tule parim osa nendest jõuludest. Kell hakkas lähenema 14.00. See tähendas seda, et Endel ja Riina pidid minema hakkama ja meie vanaemaga jäime kahekesi koju. Riina ja Endel läksid kirikusse. Mingi jõulu jumalateenistus või kuidas seda kutsutaksegi(see on jällegi asi mis mind närvi ajab, ma räägin selle loo lõpuni, siis ma võin teile selle kirikuvärgi kohta veel ühe ägeda loo rääkida.)
Nii siis, Riina ja Endel läksid ära. Minul muidugi oli juba hull-hea tuju sees ja hakkasin seda pudelit tühjendama.... Vanaema enam ei tahtnud, temal oli juba jalg pehme. Mina kui hea lapselaps panin ta ilusti tooli peale istuma ja ajasime juttu. Mingi hetk, kui ma olin enam-vähem võimetu mingit peenet tööd tegema, ütles vanaema mulle, et nüüd peame kuuse tuppa tooma. Kuusk oli muidugi enda jalasisse panemata. See tähendas seda, et mina pidin hakkama peenet tööd tegema. No mis seal ikka...ma olin juba ennast meistriks joonud ja selhetkel oleks ükskõik mis tööga hakkama saanud... enda arust muidugi. Okei, kuusk oli toas, jalg oli ka toas. Tiit oli juba õnneks mõned väiksed lipid ka teinud, millega ma sain selle kuuse ära stabiliseerida niiöelda. Algul vaatasin, et kurat, ei saa ikka ise hakkama. Aga natukene pusitud(10 minutit), sain enam-vähem kuuse sirgu seisma. No see raske töö pidi lõppema sellega, et ma valasin endale veel ühe pitsi jäägrit. Mmmm...mõnus jook jõululaupäeval võtta! Okei, kuusk on sirgu ja enamvähem korralikult kinnitatud. Siis ma pidin ta veel ära ka kaunistama. Teate, ma pole päris mitu aastat seda teinud. Võin vist öelda, et päris kümme aastat. Kui ma seda seal ehtisin, vat see tõi küll jõulumaitse suhu. Võtsin veel ühe jäägri pitsi, loputasin jõulud alla. Panin veel need katkised pirnid sinna külge. Mõned ainult põlesid. Väga ilus oli ikkagi. Ja siis panin mingi 78. aastal tehtud vastikud ja koledad jõuluehted kuusele. Ka need olid kohe väga ilusad ja sobisid sinna imehästi. Nüüd saigi kuusk valmis... Selleks hetkeks olin ma väsinud. Viskasin pikali ja jäin magama. Ärkasin sellepeale, et Tiit oli kirikust tagasi ja karjus minu peale, Et ma ennast püsti ajaks ja minema hakkaks.
Sellega minu jõulud läbi saidki, parimad jõulud üle pika aja. No ja pärast Ritsus saime veel mõned kingid, mis nagu ma arvasin, olid kõvasti ülepingutatud, aga väga sheffid ikkagi, nii et ma pean ikkagi teid kõiki tänama. Panen siia kõigi nimed ka siis ritta, keda tervitada tahaks: Riina, Endel, Ema, Isa, Triinu, Peeter, Trini-Li, Teedu, Kristiina, Rait, Maarja, ritsu vanaema ja taage vanaema. Ja soovilooks oleks....Kukerpillid-Rahvaloendaja,Vist oli see õige pealkiri.
Head vana-aasta lõppu teile!
Olen jõudnud Tartusse tagasi. Jõulud said läbi. Teate, need jõulud olid mu parimad... No tegelt ma mõtlen 24. detsembrit ainult... Hommikul äratas Kadri kõne, mis kohe andis teada, et tulevad toredad jõulud, eksole Kadri? Peale seda, kui olime lauataga hommikust söönud läksime Taagepera vanaema juurde. Sinna jõudes oli vanaemal tuju halb ja onul ka suht nadi tuju. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga välja mõtlesin kuidas vanaemal tuju heaks teha( ja endal ka muidugi). Ütlesin siis vanaemale, et teeme nii, et võtame selle Jägermeistri kapsit välja ja paneme paar surakat, et äkki hakkab parem. Ja kui me olime mõlemad kaks pitsi ära pannud, läks Mammi nii rõõmsaks ja saimegi juttu aetud. Ja eks see jõulunaps ole....mul hakkas ka ilgelt pähe need kaks laksu... Tädi Riina oli muidugi see, kes pidi "jõulurõõmu" ära rikkuma... Pidurdas mind natukene...aga selle eest olen ma natukene tänulik, sest põhjus miks me vanaema juurde läksime, oli see, et pidime talle uue antenni katusele panema. No ja mina siis oma kahe pitsi jägermaistriga olin ainuke kes sinna redeli otsa läks sellisel külmal jõulu laupäeval. Kusjuures, ma ise ka natukene kartsin, kui seal redeli otsas seisin ja püüdsin külmade näppudega seda antenni sinna kinnitada. Kõige rohkem vist kartis tegelikult Endel, sest ta pakkus ennast sinna redeli otsa minemiseks:) Aga noh, saime selle antenni sinna ikkagi õnnelikult üles.
Ja siis tule parim osa nendest jõuludest. Kell hakkas lähenema 14.00. See tähendas seda, et Endel ja Riina pidid minema hakkama ja meie vanaemaga jäime kahekesi koju. Riina ja Endel läksid kirikusse. Mingi jõulu jumalateenistus või kuidas seda kutsutaksegi(see on jällegi asi mis mind närvi ajab, ma räägin selle loo lõpuni, siis ma võin teile selle kirikuvärgi kohta veel ühe ägeda loo rääkida.)
Nii siis, Riina ja Endel läksid ära. Minul muidugi oli juba hull-hea tuju sees ja hakkasin seda pudelit tühjendama.... Vanaema enam ei tahtnud, temal oli juba jalg pehme. Mina kui hea lapselaps panin ta ilusti tooli peale istuma ja ajasime juttu. Mingi hetk, kui ma olin enam-vähem võimetu mingit peenet tööd tegema, ütles vanaema mulle, et nüüd peame kuuse tuppa tooma. Kuusk oli muidugi enda jalasisse panemata. See tähendas seda, et mina pidin hakkama peenet tööd tegema. No mis seal ikka...ma olin juba ennast meistriks joonud ja selhetkel oleks ükskõik mis tööga hakkama saanud... enda arust muidugi. Okei, kuusk oli toas, jalg oli ka toas. Tiit oli juba õnneks mõned väiksed lipid ka teinud, millega ma sain selle kuuse ära stabiliseerida niiöelda. Algul vaatasin, et kurat, ei saa ikka ise hakkama. Aga natukene pusitud(10 minutit), sain enam-vähem kuuse sirgu seisma. No see raske töö pidi lõppema sellega, et ma valasin endale veel ühe pitsi jäägrit. Mmmm...mõnus jook jõululaupäeval võtta! Okei, kuusk on sirgu ja enamvähem korralikult kinnitatud. Siis ma pidin ta veel ära ka kaunistama. Teate, ma pole päris mitu aastat seda teinud. Võin vist öelda, et päris kümme aastat. Kui ma seda seal ehtisin, vat see tõi küll jõulumaitse suhu. Võtsin veel ühe jäägri pitsi, loputasin jõulud alla. Panin veel need katkised pirnid sinna külge. Mõned ainult põlesid. Väga ilus oli ikkagi. Ja siis panin mingi 78. aastal tehtud vastikud ja koledad jõuluehted kuusele. Ka need olid kohe väga ilusad ja sobisid sinna imehästi. Nüüd saigi kuusk valmis... Selleks hetkeks olin ma väsinud. Viskasin pikali ja jäin magama. Ärkasin sellepeale, et Tiit oli kirikust tagasi ja karjus minu peale, Et ma ennast püsti ajaks ja minema hakkaks.
Sellega minu jõulud läbi saidki, parimad jõulud üle pika aja. No ja pärast Ritsus saime veel mõned kingid, mis nagu ma arvasin, olid kõvasti ülepingutatud, aga väga sheffid ikkagi, nii et ma pean ikkagi teid kõiki tänama. Panen siia kõigi nimed ka siis ritta, keda tervitada tahaks: Riina, Endel, Ema, Isa, Triinu, Peeter, Trini-Li, Teedu, Kristiina, Rait, Maarja, ritsu vanaema ja taage vanaema. Ja soovilooks oleks....Kukerpillid-Rahvaloendaja,Vist oli see õige pealkiri.
Head vana-aasta lõppu teile!
Subscribe to:
Posts (Atom)