Eelmise aasta viga

Nii, ma pidin teile siis kirjutama ühe huvitava loo seoses kirikuga.
See oli eelmine aasta. Jõulude ajal. Kõik täiskasvanud inimesed käivad kirikus. Isegi minu sõbrad, tuttavad ja perekond käib, kõik käivad. Ma tõesti ei tea mis mul tolhetkel mõttes oli või mida ma endale tõestada tahtsin. Äkki tõesti mõtlesin, et ma olen nüüd täiskasvanud ja valmis kirikusse minema nagu iga teine korralik inimene. Jõulu tunne oli ka vist päris selline korralik sees eksole.
Okei, läksime siis kirikusse. Mõtlesin,et kannatan ära. Võtsin kirikus siis seisukoha. Kõige taha lõppu ja nurka. No et saaks rahulikult olla ja kui ei taha, siis saab ka välja minna. Esimesed 5 minutit oli päris okei, ei olnud veel külm ja mõnda tuttavat ka nägin, kellele tere ütlesin. Aga siis hakkas kõik see kiiresti muutuma. Kohe, kui see kuradima pastor või mis iganes selle tölli nimi on, rääkima hakkas, sain ma aru, et olin teinud väga suure vea! Kusjuures ma läksin endast tegelikult päris välja. Kõige hullem oli see, et ainult hullemaks läks. Tolhetkel ma seda veel ei teadnud. Okei, püüdsin rahuneda ja mitte kuulata mida see töllmokk seal räägib. Võinoh, see ei olnud rääkimine, see oli mingi jutu venitamine... Teate mis asja veel hullemaks ajas? Minu kõrvale sattus seisma üks mees. Kui ta tönava peal vastu kõnniks, vaataks, et normaalne keskealine mees. Aga ei! Pärast tuli välja, et ta oli mingi külalis-kogudusest vms. Ja ta seisis minu juures. Miks minul peab hullult minema! No oleks ta siis seisnud niisama. Kui see töllu oli oma jutu ära rääkinud ja palus kõigil inimestel laulma hakata, siis läksin ma veel rohkem närvi. See külaliskogudusest tulnud mees pistis oma raamatut minu nina alla, arvates et ma tahan ka laulda, aga sõnu ei tea. Ma siis hoidsin ikka suud kinni vihast. Siis ta arvas, et ma ei tea kus järg on ja ajas näpuga järge ja ise siis lauldes kõvasti ja vahepeal ka minule otsa vaadates. Ma ikka ei laulnud. Naabrinaine seisis mul selja taga ja ainult naeris! Mul tuli siis endal ka mõte, et astun sammu tagasi...aga seal oli nii kitsas, et ma ei saanud temast eemalduda. Kui see töllu seal puki otsas uuesti rääkima hakkas, siis see külaliskoguduse kutt läks õnneks ette seisma. Et ikka kuuleks mida meie "Tegija " räägib ja otseloomulikult ta lindistas seda juttu. Pärast hea kodus oma lastele ja naisele lasta ja analüüsida, kui hästi poiss ikka jutlust pidas. Selleks ajaks olin ma endast väga välja viidud. Uksed avanesid, ma olin pääsenud. Värske õhk oli parim mis juhutuda sai tolhetkel.
Tollest hetkest peale ma teadsin, et ma ei lähe sinna kunagi tagasi, vähemalt vabatahtlikult mitte. Vot see oligi minu aasta suurim viga mis ma eelmine aasta tegin.
Õnneks selaastal ma enam täiskasvanud olla ei tahtnud ja jõin ennast niisama 24.detsembril purju ja nagu ma juba ütlesin, olin palju rõõmsam.