Aasta kokkuvõte

Nonih, 30.detsember. Tagumine aeg teha aasta kokkuvõte.
Aasta algus siis. Tõotas tulla tore ja huvitav aasta. Esimese tagasilöögi sain kohe 5. jaanuaril. Kooli lõpueksamilt kukkusin läbi! Siis mõtlesin küll tõsiselt, et nüüd olen omadega põhjas. Tolhetkel oli kõik halvasti ja no nii põhjas kui veel olla sai. Teate mis selle juures tegelikult hea on. Kui sa saad ise aru, et nüüd on põhi käes ja enam alla poole minna ei ole võimalik. See ongi..see teadmine. Peale seda saab ainult positiivselt mõelda. Peale seda kiiret kukkumist tuleb pikk ja raske ronimine sinna ülespoole, kus on valgem, soojem ja mõnusam olla. See oleks nagu kuhugi suurde auku kukkumine. Maandumine on raske ja valus. Seal all on pime, külm, kole ja hirmus. Maandumisest toibumine võtab mõne hetke. Siis on kaks valikut, kas jääd sinna augupõhja ja liigud seal pimedas ja kõledas põhjas või kasutada seda peenikest köit mis seal ripub ja sind sellest august välja peaks aitama. Eks enamus inimesi, mina nende hulgas, lähevad hooga selle köie juurde ja hakkavad üles poole sikutama ennnast. Vaadake, see ei ole nii lihtne ja ei käi nii kiiresti. Selleks et köiest ennast üles sikutada on vaja tehnikat, jõudu ja kogemusi. Igalühel neid ei ole. Muidugi on selliseid kellel on need olemas, aga need on sellised inimesed, kes sinna auku kukkuvad mitu korda aastas ja neil on siis juba kogemused ja tehnika olemas, kuidas üles saada. Mõnel muidugi on sellejaoks inimesed, kes teda üles tõmbavad. Neil on raha lihtsalt:)
Niisiis...mina olin seal augus siis. Kusjuures nagu ma vist juba ütlesin, olin ma rahul sellega kus ma tolhetkel olin. Ma ise arvan, et see oli mu sügavaim auk kuhu ma kukkuda üldse sain. Loodan, et enam nii sügavaid auke ei tule. See on kindel, et neid tuleb. Loodame, et siis väiksed lohukesed aind. Sellised, kus olles sa saad aru, et oled natukene madalamal kui teised inimesed, aga üle augu ääre on ikkagi teisi näha. Nii, ma olin augus. Ma arvan, et mul ei tulnud mõtet, et ma tahaks sealt välja ronida. Ei olnud jah. Olin lihtsalt seal ja rahul. Peamine on see, et ma ei roninud sealt välja. Ma sain sealt august välja, ma tunnen et olen väljas ja teel sinna mäetipu poole. Ma olen graafikus kohe kindlasti, võibolla isegi natukene ees. See kuidas ma välja sealt sain, see on tähtis. Ma kasvasin sealt välja. Ma mõtlesin ennast välja. Äkki ma ei olnudki augus, äkki ma mõtlesin endale augu ümber. Tegelikult ei olnud ma kukkunudki. Ma lihtsalt mõtlesin, et nüüd oli see kukkumine. Sekunditega"ehitasin" endale selle augu ümber. Aga vaadake, ma olin tark, jätsin sinna endale selle köie ka. See köis tähendab lootust. Et ikka oleks lootust ja seda motivatsiooni edasi minna. Väike valgus tunneli lõpus.Ma arvan, et tegelikult on kõigil see köis, see valgus kuskil olemas. Esimesed hooga lihtsalt ei näe seda. Või siis ei taha näha. Sellisel juhul peate minu juurde tulema. Kui vaja siis annan ise teile selle köie pihku, või jooksen taskulambiga tunneli lõppu ja näitan teie poole valgust. Küll me saame hakkama eksole:)
Niiet te mõelge, kui tundub, et nüüd olete põhjas...kas ikka olete? Äkki on tõesti nii nagu mina siin rääkisin. Inimese mõtetel on tugev jõud. Seda on mõned targad mehed enne mind ka öelnud:)
Lugesin oma jutu nüüd korraks läbi. Lõpp siin hakkab suht selliseks psühho-jamaks juba muutuma ju:)
Lõpetan siinkohal selle ära. Tahan siis seda öelda, et aasta lõpp on maru hea. Suvel oli juba maru hea, kui ma selle kooliga lõpuks hakkama sain. Teate, see oli parim tunne mu elus. Ma kusjuures ei uskunud seda enne kui diplomi kätte sain ja seal aulas tagasi oma kohale istusin:) Siis korraga sain aru, et nüüd on see tõesti tehtud. Diplom isegi käes, see peab olema päriselt! Peale seda on kõik aina paremaks läinud. 2009 oli ikkagi hea aasta! Teate mis selle juures veel parem on. 2010 tuleb veel parem:) Ma tean seda.
Ok, selle aasta viimane sissekanne oli see...arvatavasti.
Teile kõigile, minu paadunud fännidele:),

HEAD VANA-AASTA LÕPPU!

Ma nüüd naudin viimaseid tunde seda aastat. Nautige teie ka!

Tsao!