Söök

Maru kahju on sellest, et mu ema oskab liiga hästi süüa teha. See tähendab seda, et minul ei ole kunagi mingit muret olnud söögi tegemise või siis söögi saamisega. Istun kööki laua taha maha ja ootan. Maksimaalselt 30 sekundit ja ongi mul söögimured lahendatud. Selle 30 sekundiga jõuab ema mulle söögi ilusasti taldrikule panna ja minu ette laua peale asetada.
Selline elu oli mul kuni aastani 2003. Sealt edasi läksid asjad nutuseks. Siiamaani ma süüa teha ei oska. Sellist naist mul ei ole kes mind niimoodi teenindaks nagu mu ema. Arvatavasti ei leia ma ka sellist endale(kahjuks). Mis puutub söögitegemisse... Minu meelest on see üks kõige hullemaid enesepiinamisviise(ei tea kas see on kõik üks sõna?). Kujutate nüüd ette. Ma tulen õhtul töölt. Väsinud ja tüdinenud kõigest. Kõht on tühi. Nüüd tahaks kohe midagi head süüa. Maru mõnus oleks, kui kodus ootaks soe praad ja külm jook eksole.Aga ei, süüa ei ole! Kõht tühi, seisan pliidi ees. Tahaks kohe süüa. Ei saa. Öeldakse, et tühi kõht on kõige parem kokk. Minu jaoks on kõige parem kokk minu ema. Igatahes, mina ei suudaks süüa teha samal ajal kui mul on kõht räigelt tühi. Kõht koriseb ja mina pean siis kannatlikult ootama kuni kartul keeb või muna praeb. Panen natukene soola ja siis veel muid maitseaineid, et saaks hea maitsev toit. Endal juba ila tilugb sellest mõtlemisest...aga süüa ei saa veel, pole valmis... Liiga hull enesepiinamine ju! Mul juba suur pingutus see, kui ma peale tööd pean poodi minema ja endale mingit sooja toitu ostan. Poes on juba selline tunne, et lööks kartulipudrukarbil kaane maha ja hakkaks seal samas poes seda sööma. Lihtsalt ei kannata oodata. Heaküll, siiamaani olen ma suutnud seda mitte teha ka Mõnikord muidugi ei viitsi poodi minna peale tööd. Siis nälgin terve õhtu otsa. Joon pudeli vett ära. Kõhu täis, siis on mõnusam istuda.
Nii, kuhu ma tegelikult selle jutuga jõuda tahtsin. Ma ei oska üldse süüa teha! Mõned korrad olen pelmeene praadinud. Küll ma kõrvetasin nad põhja või siis lasin liiga vähe praadida ja olid seest külmad ja toored. Siis on ju veel hullem seis. Ma olen ennast sundinud süüa tegema. Pingutanud. Tahan olla nagu iga normaalne inimene. Teen ise süüa endale. Pingutan, ja pärast saan endale toored pelmeeni mida ei suuda süüa isegi siis kui kõht on hirmus tühi ja siis läheb tuju veel halvemaks. See on ka kõik. Minu kokandusekarjääris. Ema on kõiges süüdi. Et ta nii hea on olnud. Poja ära rikkunud!

Mingi hetk ma mõtlesin,et peaks mõnele koolitusele minema. Kus õpetatakse söögitegemist. Kindlasti kuskil on sellised koolitused ju. Ma peaks vist alustama psühholoogi juurest. Et ma ikka kannataks seal pliidi ääres olla ja oodata . Ma ei suuda ju seda. Või kas just ei suuda. Pole kunagi pidanud seda tegema. Pole harjunud lihtsalt. Oodata ma vist suudan. Sellesmõttes, et kui keegi teine teeb süüa. Siis ma võin teises toas oodata kuni toit valmis saab. Aga et ise seal möllata ja keeta ja tükeldada ja maitsestada ja kurnata jne.. seda ma ei suudaks vist.
Aga ma armastan igasugu erinevaid toite ju! Riis ja lõhe ja sushi ja pitsa ja kartulipuder ja makaronid ja spagetid ja igasugused juurviljad jne jne.. Ilgelt mõnus. Aga näe! ei oska ise teha mitte midagi kurat!
Jõle kahju ju. Peab vist ikka endale sellise naise leidma kes armastab süüa teha. Muud väljapääsu ei ole. Kuigi jah, pikemas perspektiivis oleks odavam mõni koolitus läbida. Aga, peaks ju mõnele naisele ikka võimaluse andma. Andma võimaluse mulle süüa teha ja minu heakskiitu ära teenida. Mõni kindlasti tahaks. Sest olgem ausad, on mille nimel pingutada, eksole !:)
Okei. kõik kes tahavad tulla ja minule süüa teha...Lasen alati kõik heameelega sisse. Või siis teen ühe lisa võtme, et saaks ikka enne söögi valmis teha kui ma töölt tulen. Kellele sobib selline variant, andku teada!
okei, jään siis oma "kokatädi" ootama.