Tere!
Tundub, et ma tegelt kirjutan endale...Sest viimasest postitusest on ikka väga pikk aeg möödas. Keegi ei käigi enam siin lehe peal kindlasti.
Ei olnud midagi tähtsat sündimas.
Nüüd on! Ma olen mitu kilo juurde võtnud.
Kaks kuud pole trenni teinud! Jube!
Selline paak on ees, et halb hakkab. Tänasest hakkas dieet ka:) Trenni asjus nii palju, et ei olnud see korvpall nende meestega enam mõnus. Proovisin mis ma proovisin, ei hakanud meeldima.
Kuigi Älli on hullult vaimustatud.
Ja nüüd ma siin passin üksi kodus. Varsti hakkan jooksmas käima ja tahaks jalkat ka mängida...eks paistab mis sellest kõigest saab. Suve tahaks....Siis saab huvitav olema!
Aga kena, aitab, ma ei viitsi rohkem. Teate kui raske on kirjutada, kui sul on mitu kilo "ülekaalu" Minu peenikesed väikesed väledad näpukesed on nüüd paksud, töntsid ja aeglased.
Higistan nagu siga hetkel. Kuigi ise istun ja läpakas on laua peal.

Olgu nii, tudu aeg:)

Kooselu

No, kirjutan siis sellest, kuidas ma koos elan inimesega. Kes mulle tõeliselt meeldib. Vabandan kõigi eelmiste korterinaabrite ees, ärge võtke isiklikult. Te meeldite mulle ikka, aga lihtsalt natukene teistmoodi kui praegune "korterikaaslane" :)

Kooselu kellegagi on huvitav:) Sesmõttes,et...no tegelt te kõik ise teate ka kuidas sellega on. Alguses on kõik ilus ja äge ja uus ja huvitav. Siis mõne ajapärast muutub kõik tavaliseks ja igavaks ja üksluiseks jne. Mul on veel see esimene staadium:) Nii et muretsemiseks pole veel põhjust.
Inimesest siis: Ta on esimene, kellele ma ütlen seda mida ma mõtlen. Isegi kõik negatiivsed asjad ütlen välja. Mis on väga hea minu puhul. Ühesõnaga, me tülitseme ja ütleme asju üksteisele kui meile midagi ei meeldi:) No tegelt, tülitsemine on selle kohta vist liiga palju öeldud. Teades mind, siis ma vist eriti ei tülitse. Sesmõttes, et ma eriti kurjaks ei saa. Aga teate mis, ma püüan saada:) Ausalt ka. Eelmistest suhetes tegin ma suure vea(vähemalt ma ise analüüsisin ja sain sellest nii aru) Ma ei öelnud kunagi kui mulle miski ei meeldinud. Arvasin, et olen hea kutt, kui ei keela ja ei ütle välja asju mis mulle tegelikult ei meeldi. Valesti tegin!. Sain sellest aru alles siis kui kuulasin ühe vanema inimese juttu. Tema ütles, et paarid peavad tülitsema. Tolhetkel sain ma kohe aru, et tal on tõesti õigus ja ma olen valesti käitunud. Niiet nüüd ma aind jonnin ja ütlen asju mis mulle ei meeldi ja kui neid ei ole, siis mõtlen välja:)
Heaküll , tegelt nii ei ole. Aga ma püüan end parandada. Sellepärast, et see tüdruk mulle päriselt meeldib ka;)

Hetkel olen üksi kodus, saan teile korraliku ülevaate anda:)
Saatsin naise trenni. Hakkas siin maru mugavaks muutuma. Kooli saatsin ka. Las õpib ja saab targemaks. Ega tal ei ole kerge. Kindlasti paljud tüdrukud kadestavad teda, aga ma pean teile ütlema, et ega see ei saa tal kerge olema..Minu vääriline olla on suhteliselt raske:)
Kuid siiamaani on ta sellega ilusasti hakkama saanud.
Kurat, hakkasin mõtlema...Kirjutan siia mingi jutu..aga mis siis saab kui me varsti enam koos ei ole? Siis on seda juttu ju päris nõme lugeda:)
Aga teate, ma riskin sellega....kuigi , ma olen suhteliselt kindel selles suhtes. Esimest korda tundub, et kõik läheb hästi. Ma loodan, kunagi ei tea eksole. Ja see kunagine moto minul. Mis pakkus päris palju nalja kõigile, eesotsas Kötsile ja Ullale:)
Moto siis on: Kes ei riski( suhetes) see ei saa ka haiget... Selline moto minul oli. Selle olen seljataha jätnud, nagu ka palju muud nõmedad asjad:)
Uus leht, uue inimesega. Kindlasti saab tore olema. Uus ja huvitav kogemus.
Ma ei kahetse, olen rahul.
Ja tõesti, õnnelik ka.

Head ööd

Kontroll-lugu

Noonih. Rell kindlasti rõõmustab:)
Kirjutan jälle. Tegelt, ma olen mõelnud...mõned kuud..sellepärast ei ole kirjutanud ka.
Kui alguses siia üldse kirjutama hakkasin, panin paika, et enda elust ma eriti ei kirjuta. Mõtlen just seda,et iga päev kirjutan siia,et käisin Tartus üle jalakäijate silla ja siis sealt otse 100 meetrit ja siis keerasin ümber ja nägin kolme inimest silla peale ja siis kõndisin koju...sellelaadset juttu. Sellepärast ei tule siia ka eriti tihti midagi.

Aga ma vist äkki peaks? Kirjutama tihedamini. Rääkima peaaegu igapäev, mis ma täna tegin ja mis ma mõtlesin ja kus ma käisin?
Äkki siis ei oleks enam huvitav see jutt?
Aga teil oleks rohkem lugeda.

Pean mõtlema, keegi võiks ikka öelda, kuidas ma peaks siia kirjutama. Rell, mu kõige suurim fänn, kes kaks korda kuus vähemalt küsib, kas ma blogisse enam ei kirjutagi:)...ütle sina, mis ma teen?

Igatahes, ma panen siia esimese sellise "katsetus-loo". Et mis juttu ma siis hakkan ajama, kui ma peaaegu iga päev siia kirjutaks.

Viimane suur asi mis minuga juhtus. Ma olen nüüd motikamees:)
Kurat, see võttis aega 4 aastat, täpsemalt kolm ja pool aastat, et minust saaks motikamees. Ja ma lahendasin selle pooleteise nädalaga ära:). Jälle ma sain tõestust, et asjad tulevad ise minu juurde siis kui on õige aeg ja kui ma selleks valmis olen. Kui ma oleks 2006. aastal need load ära teinud, siis ma oleks kindlasti praeguseks surnud olnud. Siis ei olnud mul mõistust ja ma ei osanud karta. Nüüd ma kardan motikaga sõita, aga samas ma naudin seda. Teistmoodi kui siis, 4 aastat tagasi.
Ja ma sain need tehtud!!
Vahepeale ei usu ise ka...Eile sai täpselt nädal, sellest, kui ARKis sõidueksami ära tegin.
Mõnus tunne!
See tunne, et võtad lihtsalt motika(kui oleks), istud selga, paned kiivri pähe ja lihtsalt sõidad minema. Sest sul on load:) Mõnus. Täna ka, kui tööjuurest välja astusin. Päike paistis ja kohe esimene mõte oli, et oleks tsikkel siis ma võiks kohe sõitma minna:) ja nägu tõmbub iseenesest naerule.
On väheseid asju mu elus, mille üle ma tõeliselt uhke olen. See, et load lõpuks ära tegin , on üks asi.
Nüüd oleks vaja veel motikat ja varustust, ja siis põrutaks Paunverre, või kuhu-iganes süda ihkab!
Naljakas on see, et mis mind nagu selleks sundis või siis tagant utsitas. Mingi hetk oli selleks mu vend, kes hakkas ka eelmine aasta lube tegema. Sel hetkel tekkis selline võitlusmoment, et kurat, ma pean ikka enne teda ära tegema. Aga nagu minagi, nii ka mu vend, ei tee asju ühe hooga lõpuni. Temal on ka load veel tegemata. Siis kukkus mul ka motivatsioon alla, kui nägin, et temal ka ei edene asjad. No ja see kevad tulid asjad ise minu juurde:) Ja lubadus õigele inimesele, et teen load ära, pani asjad ka liikuma. Nüüd, nädal hiljem,kui minul on load käes,arvake mis mu vend teeb? Hakkas kohe hullult teooriaeksamiks õppima ja käis ajas autokoolis oma paberid korda. Eks ta on nagu mina. Vaja ainult motivatsiooni. Ma ise muidugi ei usu, et ta need load see suvi tehtud saab:) aga eks ole näha.
Igatahes, load käes ja esimesed sõidud tehtud.
Nüüd hakkasin raha kõrvale panema, et varustust osta.

Olgu, aitab küll sellest jamast siin. Kontroll-lugu sai valmis.
Kõik kes lõppu jõuavad, palun kirjutage midagi kommentaariks, siis ma näen, mitu inimest üldse viitsivad seda jama lõpuni lugeda, siis saan tagasisidet, kas on mõtet seda juttu siin edasi ajada või kirjutan siis, kui mingi tõsisem mõte pähe tuleb:)

Pärnu naised

Käisin reedel Pärnus. Koos Juha ja Ubinaga. Ees ootasid Lauka ja Sten.
Neil olid seal mingid sõbrannad ka.
Jõudsime siis meie kolmekesi täpselt selleks ajaks sinna, kui oli paras aeg kluppi minna.
Klubiks oli Sugar. Selline alla keskmise väljanägemisega klubi. Kindlasti kõige väiksem klubi kus ma kunagi käinud olen(ja ma pole paljudes klubides käinud). Niisiis. Klubi oli väike, WC-d oli väiksed ja neid oli vist ainul neli ja need olid niiöelda kõigile mõeldud. Läksid vetsu ja naine tuli sulle vastu. See oli täiesti normaalne seal. Põhiliselt rääkisid seal inimesed vene keelt. Mulle vähemalt tundus, et seal olid enamus inimesed venelased, sest kohe uksest sisse minnes, mingi vend juba lõugas, Kolja pljääät!! jne ... No, läksime siis meiegi sisse. Kell oli peaaegu 12. Riided andsime garderoobi ära ja mina käisin kiirelt naiste WC-s ja siis läksime diskosaali. Kõigepealt jõuan leti juurde, esimene baaridaam kes silma jääb on ilgelt ilus. Mõtlesin, et tohoh, see on ikka hullult ilus naine ja üks ilusamaid kindlasti keda ma näinud olen. Võtsime selle kena neiu käest endale joogid. Mina võtsin muidugi vett, kuna olin kaine autojuht(kahjuks). Juha ja Ubin võtsid rummi koolaga. 55 krooni, Ubin nagu ikka, pealinna poiss, oli rõõmus, et sai nii odavalt koksi..Ja no neid läks tal selõhtul päris mitu. Nii, letist eemaldudes, läksime tantsupõrandale lähemale, kus olid sellised kõrged väiksed lauad. Panime oma joogid ära ja hakkasime vaatama. Esimene minut läks mul mõtlemise peale, et kas ma näen ikka õigesti ja ei ole see tegelikult uni!? Kõik, ma rõhutan KÕIK naised kes klubis tolhetkel olid, olid ikka hullult ilusad. Ma tean küll, et te kõik nüüd hakkate siin mõtlema, et Mäki kindlasti nüüd keerab asjal vindi üle ja liialdab. Aga ma ei liialda. Ausõna, kõik naised oli jõhkralt ilusad ja seksikad ja tantsisid hullult hästi. Saate aru, ma seisan ja vaatan lihtsalt. Tuleb esimene neiu minu ette tantsima. No tantsusaal oli lihtsalt nii väike, et mulle tundus, et ta tantsis minu ees, kuigi tegelikult tantsis ta keset saali. Nii , tuleb ja tantsib ja ta keha liigub nii seksikalt ja sujuvalt ja sensuaalselt ja neiu ise on brünett ja ta naeratab ja tema juuksed liiguvad nii mõnusalt ja need juuksed on nii paksud ja lokkis ja jaja.....siis ta liigub minu eest ära. Mõtlen et..kurat küll kus oli ikka ilus naine ja kuidas ta veel liikus. Võtan lonksu külma vett.. Vaatan uuesti ringi, otsin seda ilusat neiut. Ei leia. Siis tuleb üks veel ilusam neiu, jälle minu ette tantsima, ja tema tantsib jälle ilgelt seksikalt ja veel natukene paremini kui see eelmine ilus tüdruk..ja mulle tundub, et ta on veel ilusam kui see eelmine. Neiu ise näeb välja väga stiilne. Valge maika särk, sellised ägedad suured kõrvarõngad, juuksed on patsis kinni. Silmad on ilgelt armsad ja ta suu on ka ilgelt armas ja ta tantsib nii seksikalt.
Ja ma joon jälle lonksu vett..Kuidagi palav hakkab siin klubis.... Joon seda vett ja mõtlen, et mida kuradit see Viisitamm selle Pärnu veega teinud on, et kõik naised on nii kuradi ilusad!
Nii, ühesõnaga, see jant kestis terve öö. Saate aru, kõik need naised oli väga-väga ilusad. Ma tõesti ei liialda. Juha ja Ubin võivad kinnitada. Muidugi, mis selle asja lõpuks normi tõmbas. Selle, et ilusaid ja koledaid naisi enam-vähem võrdselt oli. Need olid muidugi soomlased. Koledad nagu öö. Õnneks oli neid vähe, Kolm. Aga sellest piisas. Krt, ma ei saa aru mis neil peas toimub. Sa lähed klubisse eksole. Iga normaalne tüdruk teeb ennast ilusaks. No heaküll, nendepuhul ilusaks tegemine oleks suur kunst. Ütleme siis nii, et iga naine teeb ennast vähemalt korda. Aga no need soomlased..ma ei tea, nemad vist küll nädal enne peole minekut peeglisse ei olnud vaadanud. Ja no nende kehadest ma ei hakka rääkimagi, igaüks teab milline keskimine soomlane välja näeb. Jube!
Ja siis mingi neegripoiss mängis muusikat ka. Hästi mängis kusjuures. Isegi mina suutsin kaine peaga seda kuulata.
Aga tore oli, nalja sai ja kakelda oleks ka peaaegu saanud. aga läks õnneks seekord. Turvamehed oli proffessionaalid seekord:)

Okei, pikka aega ei olnud kirjutanud. Mis seal ikka...ei olnud lihtsalt midagi kirjutada. Teine kord kui Pärnu lähen, eks siis kirjutan jälle:)

Huumor

Teate, selle huumorisoonega on minul väga rasked lood. Ma arvan, et kõik kes mind teavad on selle väitega nõus. Eriti minu perekond. Sõbrad saavad veel midagi aru ja naeravad.Ma arvan, et mõned sõbrannad olen ma küll oma huumorisoone pärast kaotanud. Selles olen ma kindel.
Mis minu huumoril siis viga on?
Neid liike on tegelikult mitu.
Esimene oleks siis selline:
See on üles ehitatud nii, et kõige peamine on inimese reaktsioon. Minule pakub kõige rohkem nalja see, kuidas käitub inimene, kui ma olen midagi nõmedat teinud või siis öelnud. See ongi see imelik huumor minul. Inimese reaktsioon. Mis peab olema alati negatiivne. Mida negatiivsem ja vihaleajavam see on, seda rohkem nalja see minule pakub. Nii et kõik teie, kes olete minu naljade peale vihastanud ja rõvedalt ennast tundnud, aitäh teile. Te olete mind mõneks hetkeks naerma ajanud ja ma olen saanud teie kulul naerda. Aga alati ei tee ma teiste kulul nalja ja ei naera teiste üle. Kõige rohkem mulle meeldib, kui minu üle nalja tehakse ja hea huumoriga mind mõnitatakse. Kõik teavad kellele peaks selle eest medali andma eksole?! Nimesid nimetama ei hakka( Maara). Tema oskab mind kõige paremini solvata ja minu üle nalja teha. Super lihtsalt. Ma naudin seda alati! Ma naudin enda üle naermist.
Kõik teised saaks vihaseks kui nende kohta nii öeldakse ja neid "solvatakse" aga mulle see meeldib. Seda võib liigitada ka musta huumori alla või siis sarkasmi alla.
Sarkasm on ka minu teine lemmik. Alati kui kuskil saab, pean seda esile tooma. Selle eest annan ma medali ühele poisile. Nimesid ei nimeta(Peeter). Tema annab mulle iga kord võimaluse mõnitada ja sarkasmi pilduda. Ja otse loomulikult on tema reaktsiooni minu jutule just selline nagu ma olen oodanud. Ja sellega ongi minu päev tehtud.
Nii siis, kaks kõige raskemat huumoriliiki. Sarkasm ja must huumor. Minu lemmikud. Kahju et seda paljud ei mõista ainult. Nagu ma alguses ütlesin, vaatavad paljud minu peale kurjalt. Peale seda, kui ma omaarust olen ilgelt hea nalja maha visanud ja endal hirmus hea tuju kohe on. Aga olgem ausad. Selle huumoriga olen ma ka kõvasti pange pannud ja tolhetkel ikka väga valesid asju valel ajal öelnud. Eriti mis puudutab musta huumorit. Aga nii on, et kõik negatiivne mis on, selle üle tuleb vähemalt korragi nalja heita ja edasi minna. Kõiges mis maailmas halba juhtub, selle üle peab saama nalja teha. Ma ei kujuta ette, kui ma ei suudaks seda teha. Kõik mis on, seda võtan ma surmtõsiselt. See oleks liiga hull.
Õnneks minul nii ei ole. Nalja minul saab. Vahel isegi liiga palju, kui ma peaks ennast teistega võrdlema. Sellest muidugi väga paljud ei tea. Hoian ennast ikka väga paljudes kohtades tagasi, et mitte naerma hakata. Vahel surun ka alla tahtmist midagi ebaharilikku öelda. Kas siis sarkastilist, või musta huurmorit tehes.
Mind aitab selline huumor edasi. Kõik mis mul halvasti läheb, selle üle ma teen nalja ja lähen edasi. Proovige!
Nagu see lausegi ütleb: Ärge võtke elu liiga tõsiselt, niikuinii ei pääse te sellest eluga!
Nii et ärge siis pahaseks saage, kui minul lõbus on ja teie vihaseks saate. Sest seda ma just ootangi;)
Lõpetuseks, võiks igaüks kirjutada siia ühe loo. Minu kõige hullemast naljast teie arvates. Seda oleks naljakas lugeda. Nii et palun, laske tulla!:)

26

Lapsed,
Onu Taavo saab varsti, 2 nädala pärast, aasta vanemaks. Jah, see on tõsi. Ka minuga juhtub nii. Raske on seda uskuda, aga see on tõsi. Ma tean mida te kõik mõtlete. Et, see ei ole võimalik. Ma näen tõesti noorem välja kui ma tegelikult olen. Eks ma olen selle nimel kõvasti vaeva ka näinud. Kõike need naha hooldused ja kreemid ja massaazid ja vannid. Olen endaga kõvasti vaeva näinud, et välja näha 21. Nagu mu sõber selle peale ütleb. Ma näen hea välja, aga ma ei näita seda välja. Minuga on täpselt samamoodi.
See aasta tuleb minu sünnipäev teistmoodi. See aasta ma ei pea sünnipäeva. Seda ei ole vist mitte kunagi juhtunud. Alati iga aasta olen ma sõbrad külla kutsunud ja oma ema tehtud maailma parimat sööki pakkunud. Isa on iga aasta hoolitsenud selle eest, et koera nokust kusi ei lõppeks ja mina hoolitsen selle eest, et kõik ennast hästi ja mugavalt ja lõbusalt tunneks. On olnud kordi, kus kõik on ennast hästi tundnud. Nimesid ei hakka nimetama( Sven, Madis, Siim, Mikko) ja on olnud aegu kus ei ole kõik nii hea olnud. Jälle nimesid nimetamata( Sven, Mikko, Taavo).
Kokkuvõttes on olnud toredad 25 aastat seljataga. Hea uudis on see, et veerandsada aastat on ära elatud ja tegelikult ei kahetse eriti midagi. Halb uudis on see, et poolsajandit on vaja veel siin vireleda ja kahetseda oma tegusi ja tegemata jäänud asju.
Ja tervis hakkab ka üles juba ütlema. Liigesed valutavad ja näost olen ka juba vanemaks jäänud. Kahju. Kahju. Viimasel ajal ei ole eriti enam söögiisu ka. Joosta ei jõua, hüpata ei jõua. Maitseid enam ei tunne.

Aga kui kõik need head asjad seljataha jätta, siis peaks ju ilus elu veel ees ootama. Või mis teie arvate?
Igatahes sõbrad. Teadke siis, et see aasta ma teid endale külla ei oota. Kõnesid ja smse ootan, aga süüa ja juua ma teile ei paku. Koer suri ka ära ja kusi on otsas;)
Midagi pole teha. Need ajad on möödas.

Söök

Maru kahju on sellest, et mu ema oskab liiga hästi süüa teha. See tähendab seda, et minul ei ole kunagi mingit muret olnud söögi tegemise või siis söögi saamisega. Istun kööki laua taha maha ja ootan. Maksimaalselt 30 sekundit ja ongi mul söögimured lahendatud. Selle 30 sekundiga jõuab ema mulle söögi ilusasti taldrikule panna ja minu ette laua peale asetada.
Selline elu oli mul kuni aastani 2003. Sealt edasi läksid asjad nutuseks. Siiamaani ma süüa teha ei oska. Sellist naist mul ei ole kes mind niimoodi teenindaks nagu mu ema. Arvatavasti ei leia ma ka sellist endale(kahjuks). Mis puutub söögitegemisse... Minu meelest on see üks kõige hullemaid enesepiinamisviise(ei tea kas see on kõik üks sõna?). Kujutate nüüd ette. Ma tulen õhtul töölt. Väsinud ja tüdinenud kõigest. Kõht on tühi. Nüüd tahaks kohe midagi head süüa. Maru mõnus oleks, kui kodus ootaks soe praad ja külm jook eksole.Aga ei, süüa ei ole! Kõht tühi, seisan pliidi ees. Tahaks kohe süüa. Ei saa. Öeldakse, et tühi kõht on kõige parem kokk. Minu jaoks on kõige parem kokk minu ema. Igatahes, mina ei suudaks süüa teha samal ajal kui mul on kõht räigelt tühi. Kõht koriseb ja mina pean siis kannatlikult ootama kuni kartul keeb või muna praeb. Panen natukene soola ja siis veel muid maitseaineid, et saaks hea maitsev toit. Endal juba ila tilugb sellest mõtlemisest...aga süüa ei saa veel, pole valmis... Liiga hull enesepiinamine ju! Mul juba suur pingutus see, kui ma peale tööd pean poodi minema ja endale mingit sooja toitu ostan. Poes on juba selline tunne, et lööks kartulipudrukarbil kaane maha ja hakkaks seal samas poes seda sööma. Lihtsalt ei kannata oodata. Heaküll, siiamaani olen ma suutnud seda mitte teha ka Mõnikord muidugi ei viitsi poodi minna peale tööd. Siis nälgin terve õhtu otsa. Joon pudeli vett ära. Kõhu täis, siis on mõnusam istuda.
Nii, kuhu ma tegelikult selle jutuga jõuda tahtsin. Ma ei oska üldse süüa teha! Mõned korrad olen pelmeene praadinud. Küll ma kõrvetasin nad põhja või siis lasin liiga vähe praadida ja olid seest külmad ja toored. Siis on ju veel hullem seis. Ma olen ennast sundinud süüa tegema. Pingutanud. Tahan olla nagu iga normaalne inimene. Teen ise süüa endale. Pingutan, ja pärast saan endale toored pelmeeni mida ei suuda süüa isegi siis kui kõht on hirmus tühi ja siis läheb tuju veel halvemaks. See on ka kõik. Minu kokandusekarjääris. Ema on kõiges süüdi. Et ta nii hea on olnud. Poja ära rikkunud!

Mingi hetk ma mõtlesin,et peaks mõnele koolitusele minema. Kus õpetatakse söögitegemist. Kindlasti kuskil on sellised koolitused ju. Ma peaks vist alustama psühholoogi juurest. Et ma ikka kannataks seal pliidi ääres olla ja oodata . Ma ei suuda ju seda. Või kas just ei suuda. Pole kunagi pidanud seda tegema. Pole harjunud lihtsalt. Oodata ma vist suudan. Sellesmõttes, et kui keegi teine teeb süüa. Siis ma võin teises toas oodata kuni toit valmis saab. Aga et ise seal möllata ja keeta ja tükeldada ja maitsestada ja kurnata jne.. seda ma ei suudaks vist.
Aga ma armastan igasugu erinevaid toite ju! Riis ja lõhe ja sushi ja pitsa ja kartulipuder ja makaronid ja spagetid ja igasugused juurviljad jne jne.. Ilgelt mõnus. Aga näe! ei oska ise teha mitte midagi kurat!
Jõle kahju ju. Peab vist ikka endale sellise naise leidma kes armastab süüa teha. Muud väljapääsu ei ole. Kuigi jah, pikemas perspektiivis oleks odavam mõni koolitus läbida. Aga, peaks ju mõnele naisele ikka võimaluse andma. Andma võimaluse mulle süüa teha ja minu heakskiitu ära teenida. Mõni kindlasti tahaks. Sest olgem ausad, on mille nimel pingutada, eksole !:)
Okei. kõik kes tahavad tulla ja minule süüa teha...Lasen alati kõik heameelega sisse. Või siis teen ühe lisa võtme, et saaks ikka enne söögi valmis teha kui ma töölt tulen. Kellele sobib selline variant, andku teada!
okei, jään siis oma "kokatädi" ootama.