Tere armsad lugejad!
Kuidagi moodi ma selle nädalavahetuse üle elasin. Jälle on tunne, et enam mitte kunagi ei pidutse.
Ei tea, miks need peod ja üritused alati ühte kokku kuhjuvad. Masendust õnneks veel tulnud ei ole.
Täna ma midagi naljakat ja huvitavat kirjutada ei suuda. Seda võin öelda, et tulin trennis, tegin kaks vorsti saia ja tassi kummeliteed. Püüdsin luuletada ka:) Mõtlesin et kirjutan siia luuletuse...oma päris esimese luuletuse. Peaaegu oli valmis, aga kustutasin ära. Vara veel:) Jääge siis ootama.
Teistele ka informatsiooniks....Ema ja isa nüüd loevad ka mu blogi, nii et kui midagi kommenteerite, siis ärge roppe sõnu kasutage. Minu ema ja isa on korralikud, nemad selliseid sõnu ei tea ja ise ei kasuta ka. Nii, kuhu ma jõuda tahtsin. Ema ja isa lugesid blogi ja olid väga pettunud ja kurvad just selle sissekande pärast, kus ma kirusin 24. detsembrit. Eks see ole mõistetav ka. Palju raha raisatud ja poeg ei tahagi tegelt kingitusi. Aga ema ja isa. Ma ütlen, et ärge kinkige mulle 24. detsembril midagi. Ma oleks rõõmus, kui ma saaks juba see nädal mõne kingi, või siis 29 detsembril:) Või mis iganes kuupäeval. Et teisele midagi kinkida, ei pea ju ootama 24. detsembrit või siis tema sünnipäeva. See oli siis vihje kõigile. Kinkige suvalisel ajal kingitusi. Siis kui endal mõte ja tahtmine tuleb. Uskuge mind,siis on sul endal parem tuju ja kingisaajal ka kindlasti üllatus suurem. 24. detsembril teavad kõik, et saavad kingi ja üllatusmoment puudub. Ah, jälle ma jahun sellest jõuluajast. Las ta jääb. Head ööd!